| E-pood | Ostukorv | Kuidas tellida | Sepikoda | Kontakt | Sepised | Kalastus

põhja norra augustis

Ma ei mäleta täpselt millal see reis sai kalendrisse kirja pandud, arvan, et umbes 07 hilissügisel. Hakkasin siis mõtlema, et peaks naisega koos Põhja Norras tuterdama, et tema niisama kolab mägedes ja mina uurin järvi. Naist polnud vaja ``ära rääkida`` , oli kohe sekundi pealt nõus. Tegime ettepaneku liitumiseks naise õele ja tema elukaaslasele. Laias laastus sai algusajaks kirja pandud augusti algus, kuna naiseõe elukaaslane oli ainuke töölkäija meie freelancerite kambast, kes tööandjale pidi teatama, millal ta puhkust tahab.

Kevadepoole panime laias laastus marsruudi paika. Ultimaatumina oli mulle tingimus, et ühe hooga ei sõideta põhja vaid lühemad otsad ööbimistega. Minnes plaanisime esimese ööbimise teha jansi juures, kes rentis suurt mökki Tornio jõe ääres soomes, edasi Karasjok lähedale tuttava norraka juurde, kes peab seal huskifarmi ja turismitalu ja lõpppeatus sõber norrakas Syltefjordis. Jans arvas, et võibolla liitub meiega Sylteka suunal.Teepeal peatused vastavalt soovile ja ilmale ja üleüldse ``vaba graafik``, isegi laeva tagasipileteid ei bronninud. Teepeal suvakohas peatumiseks olid kaasas korralikud telgid.

Panime minema esimesel augustil hommikuse vikinguga. Laevas tuli meelde, et üks kõige olulisem järvede jaoks mõeldud landivalik jäi mul keset põrandat, kuhu ma olin extra pannud, et no seda on ju nii hästi näha. Rsk. Naiseõde ütles, et ta polnud mulle ikka seda teist Priimuse termost ostnud. Rsk.

Laeva peal saan kokku Brunniga, kes on minemas soome mingit rallyt vaatama. Lobiseme tühjast tähjast. Imestan, et näen teda veel laevadeckil poolpeeretaja näoga, kuna ta on jala a la anna üks komm või näts võivatever. Põhjus selgub peagi, kui avastan tagaukse pealt kleebeka ``paltusetta tropp`` ja kordaläinud vandenõud kinnitab ka varsti Otsekala telefonilt tulnud sms sama tekstiga. Muhelen. Milleks siis sõbrad on.

Esimene peatus oli Vantaa Honkaris. Sealt tahtsin ainult ühte asja, viskekorke. Olin eelnevalt uurinud, et neil on olemas. Olidki. Ostsin mõned.

Edasi sõitsime mõõdukas tempos, tehes suitsu ja pissipeatusi ja pikemalt peatusime ainult lõunasöögiks. Jans helistas vahepeal ja uuris kuskandis me oleme, et millal saun kütte panna. Jõudsime jansi ja plika juurde mõistlikul ajal, panime kola tubadesse, närisime paar michi püütud punasega saia ja läksime sauna. Palju elevust tekitas sepa roooosa reisikohver ja jans ei väsind irvitamast. Magasin nagu surnu.

Hommikul arvas plika, et võiks mittekalamehi ringi vedada mööda kohalikke vaatamisväärsusi ja mina arvasin, et keegi võiks mu mingi lisajõe äärde visata, et jalutaksin seal. Jans arvas, et viib mu ära ja püüab ise ka paar tundi enne suurele jõele minekut. Jans jäi auto lähedale ühte käredat pilduma, ma läksin tasapisi ülesvoolu. Esimene kala oli haugitatt. Kindel käsk oli kõik limatuubid ära korjata jansi kassile. Rookisin kala ära ja kotti. Järgmine kala oli allakilovikker. Umbes mõned nädalad tagasi oli suurvesi ühe kasvatuse mõrra seal jõel lõhkunud ja see oli teada, niiet üllatus polnud. Järgmine kala haugitatt. Nägin, et jans oli teiselpool jõge ülesvoolu sõitnud ja sättis jõepoole tulekut. Kõndisin sinnapoole. Pildusime lanti üks ühelpool, teine teiselpool jõge. Jansil haugitatt, mul poolteist vikker umbes. Vikrit rookima hakates nägin marja nirisemas ja küsisin jansi käest, et äkist prooviks kodus lüpsta, et palju tal marja võib sees olla. Jans ütles, et vaatab kodus, et olgu rookimatta. Ilm kiskus keskpäevaseks ja palavaks. Jans sättis kodupoole. Ma ei tahtnud kaladega õhtuni jääda ja külmakastini allavoolu kõndida, seega otsisime kitsama koha jõel ja forseerisime minu kalad jansi poolele, kes viskas landi minuni, kala sinna külge, ja jans keris üle.

Kõndisin paar kilti ülesvoolu, mitte midagi ei toimund, liiga päev.Õngitsesin paaris kohas voolu piiri peal, ainult turvatatid, loobusin. Pikutasin vahepeal vilus paar tundi. Tõusin üles, närisin võileiba kohviga ja kõndisin tasapisi alla tagasi. Kala kohapealt jumala vaikus. Tuli meelde, et mich oli sama rääkinud, et keskhommikul midagi, edasi vaikus. Helistasin et keegi võiks mind ära korjata, kui aega saavad. Pildusin ühte käredat autot oodates ja sain paar harjusetatti ja ahvenat. Tokse oli palju veel, ilmselt harjus. Lasin kõik konnad tagasi. Õhtul kõva sööma, puhkamine ja saun. Jans oli jõelt ühe kahese lõhekonna ehk ``titti `` saanud.

Hommikul kavatses ülejäänd kamp rootsi poolele treti teha ja lasin ennast sama nire peale viia aga umbes kümme kilti ülespoole. Peksin umbes neli tundi jõge ja kõndisin kolm kilti ülesvoolu ja ei saanud toksu ka. Jõgi muutus sügavamaks ja rahulikumaks ja õngitsesin seal tund aega, ainult särjed ja turvad. Landiga paar haugi, lasin need tagasi kuna ei viitsind rookida kala. Tegin jansile kõne, et sitavata on pehmelt öeldud ja tahan ära. Läksime korraks Tornio teisele kaldale ja proovisime harjust ja jõekat. Jans sai ühe konna ja mina paar toksu ja jooksu. Jõesuudmes tuli õngega igasugust prahti, säinas, ahven, turb.

Õhtul sõitsime sauna teise kohta. Mäletamistmööda kutsuti kohta erakontio ja nii mökk kui ka saun olid pärapõrgus ja viimasepeal. Uurisin ka kõrvalolevat nire soos, kust mingid aastad tagasi oli seenekas ülekilo harjuse saanud aga poole tunni pärast loobusin, kuna liikumine seal oli paras erna. Hein üle pea, midagi ei näe ja selline pokumaa, et 80 prossa ajast olin kõhuli. Keskendusime saunale.

Peale hommikusööki pakkisime ja panime edasi. Jansil olid tööjamad ja hakkas nendega tegelema. Tee peal mõtlesin veel mitu korda, et kuradi mõnus oli seal plika ja jansi juures logeleda.

Teepeal naised traalisid poode, mina ostsin norra üldloa kalapüügiks. Kohtasime ka ühte eestlaste autot ja ajasime juttu.

Õhtupoole jõudsime Svenni juurde farmi. Vägev. Ülekerevägev. Majad nunnud ja stiilsed nii seest kui väljast, iga viimane kui detail. Palju elevust tekitasid muidugi suur hulk huskisi ja eriti kutsikad. Naised ei suutnud neid ära nunnutada. Svennil olid kõik majad kinni ja küsisime nõu heaks telkimiskohaks ja mina uurisin infi paalia loikude kohta, mida ka sain. Svenni teine pool Kristel tegi naistele ja Toomasele ettepaneku veeta järgmine päev koos koos huski kutsikate, paadisõiduga jms. Naised kilkasid ootusärevuses.

Sõitsime laagriplatsi, panime telgid üles. Sääski oli mittevähe. Selgus, et naisel pole sääserohtu, mille olin talle andnud, kaasas. Vaatasin paanikas oma varud üle ja muutusin murelikuks, et kas pikaks reisiks nüüd ikka jätkub. Lõpuks leidsin veel ühe pudeli kalakastist ja rahunesin. X-100 lahendas sääseprobleemi. Peale sööki läksin tõin hommikuks kohvivett ja tegin ülejäänud kambale ettepaneku õhtuseks jalutuskäiguks järveni, kus ma pidin homme kalastama, et ma tahaks näha, mis kallas seal on ja mis jalanõud oleks mõistlikud. Jalutasime järveni. Nägin eemal lõkkesuitsu ja läksin üksi sinnapoole, kuna teised olid tossudes ja saabastes ja mul üksi olid lühikesed kummikud. Lõkke ääres oli üks norra paar lähedalasuvast linnast ja ajasin nendega juttu ja uurisin, et kuidas kallas edasi on järgmise järve ääres. Meespool paarist arvas, et lühike kummik kärab küll. Uurisin kala kohta, ütles sitavata ilma paadita. Kõmpisin tagasi ja läksime laagrisse. Leppisime kokku, et ma panen hommikul üksi minema ja teised lähevad poolest päevast Sveni juurde.

Hommikul jõin kohvi, tegin võileivad, termos täis ja panin minema. Umbes paar kilti mööda teed ja paar kilti mööda rada ja oligi uuesti järv. Õhtune norra paar oli lahkunud. Vaatasin nende laagriplatsi üle. Mitte ühte jälge sellest, et seal keegi laagris olnud peale lõkkeaseme, milliseid oli ümber järve mitmeid.

Hakkasin proovima. Perse muidugi ütles, et ilm on paha, vesi oli täiega peegel. Madal kivine rant oli umbes 15-20m pikk ja prilliga nägi selle lõppu kuni põhjani. Proovisin lanti, putukat mulliga, mitte üks mats. Kõndisin tasapisi piki kallast edasi, kuna tegelik eesmärk oli mul järgmine järv, mis oli eelnevaga ühendatud ühe ojaga. Suudme juures näris keegi pinnas. Niikui viskeulatusse kõndisin, kala kohe nihkus eemale. Istusin umbes veerand tundi vaikselt kaldal, kala tagasi ei nihkunud. Hakkasin mööda oja teise järve poole minema. Kiira käära nire soo sees, ei mingit rada. Panin seljakoti ja õngekoti maha ja kõndisin kõrgema künkani kolmsada metra eemal, et äkki sealt läheb rada, sttagi, leidsin ühe poolvalmis ehitatud jahi või kalameeste muldonni, tegin sellest pilti aga rada ei leidnud. Tulin tagasi varustuseni ja hakkasin piki oja minema, kuna see tundus kõige mõistlikum variant, ikkagi mitte nii võsa, ojakallas lagedam. Kristallselge kitsas oja, laius 0,5-2m , sügavus 0,2-2m, nagu kaevatud kaevik, põhi hästi kivine, ojakallas lirtsuv soo aga mitte selline, kuhu sügavalt jalg vajuks. Paar kilti kõndimist ja uus järv paistis. Kaldal oli aimatav rada ikkagi. Ilmselt kuskilt on ikkagi parem juurdepääs järvele. Lõõskav päike ja peegelsile järvepind optimismi kala koha pealt ei lisanud. Tampisin üsna tülpind olekuga lanti, null. Kõndisin järsema kaldaservani kus oli ka mingeid puid, sõin lõunat, jõin kohvi, tegin suitsu. Mõtlesin, et läheks teistele järvedele, mis olid ka käimiskaugusel, et äkki seal miskit. Mkm. Ilmselt seal sama jama, peegel, päike. Tukkusin paar tundi samblast voodis, sääski peaaegu polnud. Ärkasin veits paistes moluga, ikka päike lõõskas, puu vari oli veits nihkunud ja nihelesin varju sisse. Päike on vastik. Natuke lootust annab eemalt lähenev pilvevöönd. Ootan kannatlikult. Umbes tunni aja pärast lähebki pilviseks, tekkib kerge virvendus veele ja lõpuks hakkab isegi natuke tibutama. Muutun erksaks. Saan pilduda umbes viis minutit ja ongi, kärts, keegi otsas. Sidur on täpselt paras, ootan. Jonksjonksjonks. Ootan küünalt aga seda ei tule. Huvitav kes. Sven ütles, et on mõlemat siin loigus, nii paaliat, kui ka järvekat. Kala rabeleb väsimatult aga tasapisi kannatab sissepoole kerida. Keeran polaroidklipsid prillidele peale ja varsti näengi, et oranz kõht, paalia. Kalda juures kala rabelemist ei jäta, väsimatu durasell, saan läbi häda kalast kinni ja kaldale. Panen suitsu ette. Vaatan kaldal kargavat kala. Peaks umbes poolteist olema. Kätes on väike vibra sees. Kui kala on rahunenud ja väsinud vaatan rahulikult lähemalt. No on ikka ilusad värvid. Teen kümmekond pilti oma esimesest, mis pärast osutuvad täiega kräpiks. Valitud reziim loomulik valgus, millega harjunud pildistama osutub valeks, kuna on liiga ere ilm olenematta pilvedest. Roogin kala ära, keeran märja kaltsu sisse ja mõtlen, et kas peaks tagasi hakkama minema. Vaatan kella, tegelikult saaks veel püüda. Järgmine kala on järvekas. Kalal on tõsised võrgujäljed peal. Sven ütles, et kohalik kalastajate klubi ei luba neis poriloikudes võrgutada. Saan veel kaks järvekat ja umbes poolekilose paalia, lasen tagasi. Aitab, panen koti selga ja lähen tagasi. Seekord lõikan otsemat teed pidi õkva teise järveni. Poole maa peal satun siis rajani, kust ühe järve äärest teise juurde vist minnakse. Teen veel peatuse esimese järve ääres ja saan kohe kaks järvekat ja paalia. Võtan söömajaoks paalia ja ühe järveka ja roogin ära need kohe. Helistan naisele, et hakaku tulema ja kõmbin tee poole piki rada.

Ööbime Sveni kõige luksuslikumas palkmajas. Naised sädistavad kordaläinud päeva muljeid.Huskikutsikatega veedetud retk ja süstaga jõge pidi matk. Soolan kalad ära. Magan nagu nott.

Hommikul kavatseme edasi panna, et mitte kuritarvitada sõbra poolest antud mökki, hooaeg pole veel läbi, seda saab müüa, pakime asjad ja sätime minekut. Lähme äraminekukohvile Svenni ja Kristeli juurde. Pakutud jäägeveelüheksööks loobume viisakalt. Mõtlen tegelikult hambaid krigistades selle teise järve peale, mis tudeerimatta jäi. Teisi teades olen kindel, et pole mõtet üldse alustada, et agaäkki...

Vahepeal areneb jutujärg sinnamaale, et Sven pakub, et miks me ei võiks koos minna ookeani äärde ja logeleda veits, et nad võtaksid Kristeliga mõned päevad vabaks ja oleksid seal päeva meiega ja pärast veel üksi. Alguses vingun veits vastu, kuna idee on liiga värske ja pole ookeanipüügi laine peal veel aga kuuldes, et seal on ka paar poriloiku, siiski nõustun.Kristel ja Sven arvavad, et neil läheb max 20 min. Veerand tunni pärast on nad väljas, täies varustuses, seljakotid pakitud. Inimeste puhul, kelle elustiil ja hobi ja töö on koerarakenditega matkamine tundub selline kiirus loomulik. Kaks koera vilistatakse kaasa.

Koertest vahepalana niipalju, et põhikari huskisi on suure platsi peal ketis postide küljes ja igal neist on imepisike kuut. Suvel koerad logelevad ja ainukesed lõbusamad hetked on neil harvad suvelaagrid ja ujumistreeningud. Kutsikate algõppega tegeletakse ka suvel. Inimesi lastakse koerte juurde niipalju, kui vähegi võimalik, kuna koerad peavad harjunud olema ka võõraste inimestega. Kelgukoerale on lubatud häbelikkus aga mitte kurjus. Enamus koeri on ülisõbralikud suhtlejad ja mõned siis natuke häbelikumad. Need kaks koera, mis kaasa võeti, nendest üks oli lihtsalt toakrants ja teine oli hästi vana huski, kellel siis nõndanimetatud pereliikme staatus.

Teepeal põikasime Lakselva linnakesse toidupoodi ja ma muidugi vaatasin ka kalapoodi, et kas 12-15gr pöörlevaid on miskit, pold sttagi. Ostsin prooviks mingit extrastrongi  tamiili ja fileerimisnoa, kuna enda oma jäi jansi juurde maha ja eelmine õhtu oma saami üheksatollise noaga poolitatud kalad oli värskelt meeles. Sõita oli alla kahesoti ja enamus teed oli ok, viimane lõpujupp oli suht aeglane. Maja asus merekalda peal, ühtegi teed maja juurde ei läinud. Seljakotid selga ja järsust kaldast mööda rada alla. Alla 10min ja üles 20min. Mina läksin alguses kohe esimest poriloiku vaatama korraks. Pool tundi landipildumist andis ühe kontakti, kala oli otsas umbes kolm metra ja pääses. Muud ei midagi. Kõmpisin maja juurde. Väga nunnu nii seest kui väljast. Sõime piduliku õhtusöögi ja lobisesime.

Õhtune saun polnud küll päris sihke tavaline saun. Saun andis pigem pesuruumi mõõdu välja, kuid idioodi järjekindlusega leili visates meelitasin sellest kerisest saunaimitatsiooni välja ikkagi. Sven rääkis saunas pika ja huvitava majaostmiseloo selle maja kohta. Kargasime ka ookeani ja muidugi oli vesi külm, täitsa mõnus.

Hommikul läksin teist kahte järve vaatama. Sven küsis, et mis ma teen kaladega, kui saan, arvasin, et tagasi, kuna pole vaja. Ütles, et ma võiksin talle paaliakonnasi või järvekaid võtta praadimiseks, kui saan.

 Esimene järv tundus väike ja kaev olema. Teine oli oluliselt suurem. Kallas oli kivikülv. Esimene pool tundi pildumist andis ühe paalia, mis pääses kalda juures ja üks väike konn tagasi. Otsustasin mulli proovida kärbsega. Pool tundi heegeldamist, mitte sttagi. Liikusin edasi. Aeg ajalt proovides olin liikunud umbes pool kilti mööda järvekallast edasi ja jõudnud kohani, kust edasi ei saanud seda kallast pidi, kalju oli püstloodis. Otsustasin õngitseda. Sain umbes kümme paaliat 150-400gr vahel, millest valisin kuus söömaks välja. Naine üritas helistada aga rääkimiseks polnud levi, lõpetasin püügi ja läksin orust üles helistama. Nagu arvata võiski, edasiliikumisplaan. Rookisin kalad ära ja andsin pererahvale. Jätsime hüvasti järgmiste kordadeni .

Valisime itta liikumiseks rannikuäärse tee, kuigi ebameeldiv naishääl gepsus väitis, et see pole parim võimalik. Keerasin gepsupipi hääle vaiksemaks ja sõitsime mööda käänulist ja ilusat teed pidi aeg ajalt peatudes. Vahepeal helistas Vidar ja uuris, et kas me laekume täna õhtul. Arvasime, et liiga hilja laekumine pole hea mõte. Õhtupoole valisime madalas orus laagriplatsi, telgid üles ja ööbimine. Üritasin gepsu jälgides valida sellise laagriplatsi, kus oleks mõni nire lähedal juhuks, kui ülejäänd kamp hommikul põõnab, saaksin jalutuskäigu. Teised väitsid hommikul, et olid selle läbi hammustand, ma pole kindel selles. Sääski polnud üldse. Magasime kõik väga hästi. Hommikusöök ja teele.

Peatusime tee peal ainult Tanas tankimiseks ja kohvipeatuseks. Laekusime Vidari juurde Syltefjordi mõistlikul ajal. Majutasime ennast paika. Lebo ja lobisemine.

Järgmine päev jäeti auto mulle ja ülejäänd kamp pani joonelt mägedesse. Otsustasin esimest poriloiku proovida. Käia oli suht vähe, umbes tunniga kõmpisin järvele piki väljavoolavat oja. Nii järves kui ka ojas tundus paaliakonna olema, mitte üht kontakti kuigi üritasin umbes kolmneli tundi.

Õhtul ajasin juttu ühe vana tuttavaga, kes on professionaalne kalur ookeanil ja ka harrastuskalamees. Sain veel paar vihjet, kus võiksin üritada.

Magasin poolde päeva välja ja siis otsustasin kahte järve proovida. Esimene oli umbes tund kõndimist mäkke. Null kontakti kolme tunni jooksul. Kõmpisin tagasi autoni ja võtsin uue suuna. Parkisin auto ja kolmveerand tundi allamäge. Rääkisin ühe mehega, kes telkis oma kolme lapsega järve kaldal ja kuulsin, et ei näri lihtsalt. Jäin siiski jalutama ja üritama. Umbes kahe tunni pärast hakkas ilm muutuma ja sain esimesed kalad landiga. Eelmise õhtu vestlus kohalikuga oli andnud infi, et kala võib pikka aega sita närimisega olla ja siis ikka uss kõige kindlam. Õngitsesin viskekorgiga ja konnasi tuli küll. Paarkümmend kahekolmesajast konna ja hasart hakkas kaduma. Lösutasin kaldal ja jõin kohvi ja suitsetasin. Vaatasin, et kala oli serva poole nihkunud ja minust eemal oli isegi vähem, kui kümme metra kaldast, isegi viie meetri kaugusel kaldast oli pisikalasi. Korraga kivistusin, suur kala ujus piki kallast. Majesteetliku rahuga ujus paarikilone kala mulle nina ette, keeras ennast aeglaselt näidates kogu oma värvikaarti ja mulle tundus, et pobises ninaette, et siin on minusuuruseid suuri kalu ka. Vaatasin võlutult ja lindistasin kõrvade vahele. Istusin liikumatult veel paarkümmend sekundit peale kala lahkumist. Ilus oli.

Tagasiteel kohtasin ühte jaapanlannat, tönkasin norrat ja uurisin kuidas tal läinud on, samasugused paaliakonnad nagu minul ja üks poolekilone järvekas, kirus, et suur kala ei näri. Kõmpisin autoni ülesmäge. Terve tagasitee mõtlesin, et saun võiks soe olla. Oli.

Fileerisin kalad ja läksin tuppa kohvi järele. Tagasitulles nägin rebast prügikotiga eemale jooksmas. Vaatasime seda tsirkust. Varsti oli paar kalanahka hambusse võetud ja rebane pani jooksu nendega. Järgmistel päevadel oli prügikott onni seina küljes kõrgel aga

panime rebasele ikka ühte ja teist närimiseks ja nägime teda harva vilksamisi.

Peale sauna kogunes vidari juures peatuv kamp grillimajas ja valge vein, grillitud ja keedetud  kuningkrabi erinevates kastmetes, kolm erinevat keelt läbisegi, ühesõnaga mõnus läbu oli.

Järgmine päev lasin ennast hommikupoole üle fjordi viia paadiga, kus oli üks järv ja paaliat täis. Kohalik oli öelnud, et konna täis aga kui õnne on, kobistab ka suuri. Olla talvel jäält kõige suurema neljase paalia saanud. Ilm oli ok ja erilist probleemi randumine ei valmistanud. Sõber Vidar arvas, et 90 % tõenäosusega saab ta mind ka õhtul peale võtta. Mobiili levi pole seal, seega leppisime kokku kellaaja. Panin ka mobiilis äratuse, et kohtumisaega mitte maha magada. Vidar andis ka selged juhtnöörid, et kuidas käituda, kui meri kurjaks läheb. Sisuliselt tähendasid juhtnöörid kahe mökki koordinaate ja soovitust sinna sisse murda nii viisakalt kui võimalik.

Hakkasin järve poole pikki oja minema. Ilm oli ok, poolpilves ja väike tuulevirvendus. Järveni jõudes mõtlesin tükk aega, et kumba kallast eelistada, kas tuulepealset või tuulealust, valisin viimase, mis tähendas küll sitemaid visketulemusi aga suuremat virvendust vees. Kala hakkas kohe tulema, osad spinnaga, osad ussiga, mingit vahet polnud. Mõõt sihke 100-500 gr. Suht palju möödalöömisi, nügimisi, tokse, ka äraminekuid. Valisin viisteist kala välja, veristasin, puhastasin, mässisin niiske riide sisse ja panin vee piirile varju kivide vahele kompunnitud külmikusse. Paar suuremat kivi veel peale rebaste pärast. Edasi lasin kalad tagasi. Poole päeva paiku tuli piki kallast üks matkaja mu juurde, osutus prantslasest linnuvaatlejaks, kes imekombel rääkis inglise keelt. Lobisesime maast ja ilmast.

 Vaheldusva eduga kestis võtt päris pikalt, vaid viimased kaks tundi enne kokkulepitud aega ei toimunud midagi, ilmselt selle pärast, et tuul vaibus. Pika ridvaga kaugele heited andsid mõne üksiku kala, üldiselt vaikus.

Läksin tund aega varem kokkulepitud ajast kohtumispaika ja veetsin selle aja mere prügikastis. Sobrasin kaldale uhutud kola läbi, seekord sttagi asjalikku ei leidnud peale alumiiniumist võrgupoide. Tuli Vidar ja rääkis natuke ajaloost, et kes ja kui kaua on siin ojasuudmes mererannas elanud ja kui karm see elu on läbi aegade olnud. Mäletamist mööda lahkus viimane inimene sealt rannalt 1970.

Õhtul oli kuulda esimesi mässunoote naiste poolt, et neil hakkab nüüd aitama ja mõtleks tagasisõidu peale. Leppisime kokku, et kaks päeva veel.

Järgmisel päeval käisime ära Botsfjordis, mul oli kütet paadile vaja, naised tuulasid poode.Isegi leidsid midagi osta, antiigipoest. Õhtupoole läksime Toomasega kalale. Eelinf oli niigi teada, et nagu ka paar aastat tagasi, nii ka seekord, fjord kala paksult täis. Toomas pole kalamees ja muidugi päris põnev oli, kuigi kala oli väike. Võtsime valikkala kaheksakümmend liitrit ja lõikasime enamuse rümbaks. Suuremad tursad lõikasin fileeks.

Järgmine päev läksin  korra veel peale, umbes paar tundi otsisin, et kas miskit mõistlikumat mõõtu kala ka kuskil on, a suht lootusetu oli, igal pool täpp, saida ja tursk läbisegi. Ujutasin tund aega kangekaelselt üheksatollist jigi, keegi kogu aeg toksis seda aga allaneelamiseks pold vennikestel mõõtu piisavalt.

Enne mahatulekut leidsin ühe augu, kust tuli ainult turska. Umbes tunni ajaga tõstsin kaheksakend litra. Tulin kaldale, pesin paadi ja lõikasin tursa fileeks. Aitab.

Õhtul rehkendasime natuke, et mis kell peaks minema panema ja panime äratused. Hommikul pakkimine ja ärasõit.

Teepeal peatusime mõnes kohas. Soome jõudes leidsime väga ilusa käsitööpoe. Naine oli üliuhke, kui leidis minu tehtud sepised sealt. Teepeal kaldus üks matkaauto liiga tee minu poole aga asi lõppes peeglite tripsuga ainult. Tund hiljem ühest samasugusest mööda sõites kaldus see tee keskele truubi koha peal nii, et olin sunnitud äkkpidurduse tegema ja pensukast ostetud tulikuum kohvi lendas. Vaking saksa penskarid sõidavad suurte matkaautodega korra aastas ja peale kiirteed on ju norra teed liiga kitsad neile. Kirusin.

Öö veetsime Rova motellis, kus ma ennem polnud käinud ja tase ja hind olid mu meelest väga ok.

Viimane jupike kesk ja lõunasoomet möödus kiiresti. Autopileti saime viimasele seakassile.

 Kodus. Väsind. Rahul.

 



© Alvar Heiste sepikoda 2008