| E-pood | Ostukorv | Kuidas tellida | Sepikoda | Kontakt | Sepised | Kalastus
pood kinni kuni 20 aug, puhkus

augustis põhja norras

Sellel aastal läksin üksi poriloigutuurile, ei tahtnud ühtegi turisti see aasta kaasa, tahtsin üksi olla ja süveneda järvedesse ja teha, mis tahan.

Alguses olin planeerinud juulisse reisi aga tööasjad venisid ja ilmateade rääkis ka, et keegi pole ilusat suve veel põhja norras näinud, vihm ja vihm ja vihm. Kirdenurga nali on ka tavaliselt see, et kle kuidas suvi oli muidu? Kle ma ei märganud, olin vist sellel ajal peldikus parasjagu.

Auto oli pakitult olnud juba mõned päevad, käisin ikka tööl, vaatasin ilmateadet, ei tahtnud reisi alustada metsiku vihma ja tuulega, ootasin, lõpuks selgines ja võtsin esimese sobiva laevapileti, ülesõit, 1000km laksust, 5h und, hommikul kella kuueks hommikukohv joodud ja viimane jupp ennelõunaks läbitud. Käisin sõbra juurest läbi, kes oli hambaarstil ja ütlesin ta töömehele, et tulen õhtul tagasi. Tegin tuuri ühel tuttaval järvel, vett tundras palju, nagu arvata võiski, a probleemi polnud, vesistest aladest sai ringi minna, ühe kiloalla kala võtsin külakostiks, paar konna tagasi. Õhtusöök sõpradega, jutuvada, ühe kingituseks tehtud erilise töö eest sain magic hands kiituse ja kutse oma perele üheks polaaröö matkaks koerarakenditega, mida olime kaalunud ette võtta. Olin rahul. Järgmine päev läksin teisele järvele, kummaline, et ühtegi järveforelli ei trehvand, kilopluss paalia kaasa pererahvale, üks allakilo kala omale soolakalaks, mille tegin ära kohe auto juurde jõudes. Ühtegi pilti ei teinud kahe päeva jooksul. Õhtul ajasin sõbraga filosoofilist meestejuttu elust endast, mida ma olen alati nautinud tema puhul. Hommikul kohvi ja soolapaalia võileivad, sügavkülmast laetud külmageel ja edasi.

Sõitsin järgmise valitud punktini, kus tahtsin ühte nelikjärve süsteemi külastada. See osutus mingiks sõjaväe alaks, kõik teed kinni, ämber. Võtsin järgmise märgitud punkti. Teepeal jäi silm gepsu peal olevale järvele, mõõtsin hiirega, kolm kilti käia, miks ka mitte, aega ju on, jalutan.

Maastik oli lihtne, kõndisin vaevata järveni ja hindasin millist osa võiks proovida, kõige parem tundus vastaskallas, a sinna ei viitsinud kõmpida, tõsist püüki polnud plaanis, niisama tahtsin natuke aega surnuks lüüa. Kõmpisin väljavoolu poole, kus on tavaliselt kõige rohkem väikse kala liikumist, mis on kohustuslik kontrollretk nende järvede puhul, mille kohta ei tea, kas on kala sees või pole. Kümmekond pisipaaliat tagasi lasknud lõpetasin ja kõndisin teises suunas. Jõudsin väikse põõsavõpsikuni, kus oli kaks paati kummuli ja üks paadirape vanast ajast ja väike varjualune putka. Ühe paadi serva alt paistis ussitops, kummardusin, avasin, ilusad elusad limukad, panin karbi kinni ja tagasi ja kõndisin edasi. Võibolla unustatud võibolla oootab kedagi. Forellipüük poriloikudest ussiga pole midagi imelikku ja keegi ei halvusta seda norras. Väga levinud on ka väikse lusika või talvise paalialippari pildumine, millel on uss küljes. Kuna ollakse harjunud tõsiasjaga, et enamus kalu on pisilased järvedes, siis võetakse neid hoolega ja süüakse hea meelega. Midagi taunitavat selles pole. Midagi halba see järvedele ei tee. Leidsin veel ühe ussitopsi kaldalt, avasin, ilusad limukad sees, vaatasin radaripilguga veel järve kalda aeglaselt läbi kuhu maani küündisin, ei old mingeid kalamehi näha, vaatasin gepsu, kolme kildi kaugusel veel üks poriloik, no võibolla läksid sinna. Keerasin tagasi auto poole.

Sõitsin edasi järgmisesse väljavalitud kohta. Tee algus sisemaale algas kahe jubeda riparäpaelamisega, metsikult auto ja saaniromusi, kõik pillapalla, ei saanudki aru, kas elavad siin või suvila moodi asjad. Jõudsin infosildini, uurisin seda, privaattee, enamus järvesi eristaatusega, ainult norrakeelne inf, enamusest sain aru. Klõpsisin pilte infotahvlist, et pärast uurida vajadusel.

Sõitsin edasi mööda kitsast teed, väga vähe võimalusi teise auto möödalaskmiseks. Kildi pärast tuli auto vastu, keerasin maastikule aegluubis, mul lihtsam seda teha, kui sõidukal. Järgmise kümne kildi jooksul oli kaks caravani pargitud kõrvuti ilmselgelt mittekalamehed vaid peredega puhkajad ja üks pakkar, pakkarist paistis koeravõrk ja alumiiniumist lennukatuub, kui hästi aeglaselt lähedalt mööda sõitsin kael õieli. Umbes kolme kildi pärast tegin peatuse ja uurisin kaarti ja mõõtsin vahemaid. Arvasin, et sobiv koht alustamiseks. Maastikku hinnates valisin kahlade asemel tavapüksid ja saapad, võtsin spinna ja läksin ühte järve uurima. Tee peale jäi kaks väikest veesilma, millest ühest ei saanud midagi ja teisest järjest pisipaaliaid, peale kümmet tagasilaskmist lõpetasin, veesilma suurus viitas sellele, et siin mingeid suurema kala lootusi ei tasu hellitada. Põhijärveni jõudsin põõsavööndi koha peal ja järveni laskumine oli parajalt vastik, arvasin siiski, et ju mingi rada järve ääres on ja lihtsam liikuda. Sinna järvistule tehakse tee lahti alles augusti alguses ja kuu ajaga ei jõua seal mingit ülepüüki teha spinnamehed, kalaveed peaksid ok olema. Tundus suht sügav järv olema ja kenasti liigendatud. Peale poolt tundi piitsutamist ja landivahetusi ja nullimist võtsin piki kallast pool kilti edasi kiiremal kõnnil, läks natuke avaramaks kallas, vees tekkisid ka nähtavad kivivared. Viis ilusa kirjaga järvekat lasin tagasi, olid ka paraja suurusega söögikaladeks aga ei viitsinud tassida, söögikala võin igalt poolt võtta pärast. Edasi liikudes sain veel paar järvekat ja mõned paaliad kahvatu värviga ja konnmõõdus, vaatasin kella ja keerasin nina tagasi, kiiret kõndi mööda järvekallast paar kilti ja madalam järveosa paistis ja oli ka pinnas käimist näha. Umbes paarkümmend paaliat püüdsin ja lasin tagasi ja paar viimast võtsin söögiks ära.

Auto juurde tagasiminnes nägin kaugel lennukameest koeraga oma auto poole minemas. Vaatasin kaarti ja mõtlesin, et millise järve peal ta võis käia. Soolasin saiakatte hommikuks ja praadisin kala omale. Koristasin natuke autot, panin saapad auto alla tuulduma, hommikuse kohvi tegemise riistad valmis ja lebotasin niisama ja lugesin põdrast ostetud ajakirja artiklit tunturivesiin perholla. Mõtlesin, et peaks äkki lennukavärki proovima. Järvedest raudselt oluliselt keerulisem saada, kui spinnaga.

Hommik oli külm ja tänasin tarka meest, kes kohviasjad oli valmis seadnud. Jõin kohvi ja lebotasin ja mõtlein, kui kaugele hommikupoole minna. Lõpuks otsustasin, et tee peal vaatan. Kõndisin sinnamaani, kus õhtul olin lõpetanud ja sealt edasi järve lõppu ilma püüdmatta, kahe järve ühenduse juures jäin korra mõttesse, et kas üle saan saabastega, mnjah, kahlad selles suhtes timmid, et paljudest kohtadest saab õkva aga pikki maid ikka sitavata kahladega käia. Leidsin normaalse kitsama koha ja kivilt kivile karates sain nirest üle ilma jalgu märjaks tegematta. Uurisin järgmist järve, mis oli oluliselt suurem ja vastaskallas vastu korralikku mäge, mnjah, päris suur järv ja suht tuuline siin vist enamasti ka, a ilmselt ka suurt kala sees. Püüdsin läbi liikudes ja pildudes harvalt umbes poolekildise lõigu ja ei ühtegi kontakti. Väike laine oli järvel peal ja näha polnud, kas kuskil kaugemal keegi pinnas käib ja mingit elu on. Uurisin kallast, lähim vastaskallas hästi järsk, liikumine ilmselt paras jura, mõni koht paistis, kust saaks alla järve äärde laskuda, teine kallas laugem. Keerasin tagasi auto poole, tagasiteel proovisin ühte väiksest veesilma, ainult pisipaalia. Sõitsin viis kilti edasi, kahte suurt järve ühendava kanali lüüside juures põmmis üks lennukamees kahekäetokiga vahust juga. Kitsas asfalt lõppes ja suht normaalne kruus jätkus, pidi ainult aeglasemalt sõitma. Tee kõrval olev meri tüüpi järv ei huvitanud mind, uurisin kaardilt sisemaa poole jäävaid poriloike kaardilt. Mnjah, lõputu järverägastik.

Pidasin lõpuks sobivas kohas, kus sai tee pealt maha keerata kinni ja parkisin auto ja tegin lõuna. Jalutasin suure järveni mis oli lähedal ja piki kallast niisama, siinseal oli lõkkeasemeid. Turistid teevad ka vahest tuld, a norrakas teeb alati tuld.

Tagasi auto juurde, spinna, vest, kõndisin mägedesse. Esimene poriloik oli nelja kildi kaugusel, maastik lihtne. Ainult paalia, järvekat polnud, midagi kobedat ei trehvanud. Võtsin järmise järve, sama. Vaatasin kaarti ja kella, võtsin veel ühe järve, sama. Kõmpisin autoni tagasi, ühe mäenuki otsast nägin lennukameest koeraga, ahah, ka natuke edasi sõitnud. Teise mäenuki otsast nägin seda, mis mu autoga edasiliikumise suuna peal on, keegi laagris ühe tee ääres oleva veesilma juures. kiltpoolteist edasi mööda teed. Jõudsin autoni, tegin süüa, närisin söögi valmimise ajal paaliasaia õllega, elu on ilus, kohati. Soolasin ühe viimasest järvest võetud söögipaalia ära.

Õhtul hiljem tuli poole kildi kaugusele paar autot suure järve kaldale ja telkide lavvolikku stiili järgi määrasin ära ka rahvuse. Paar autot panid must mööda teed pidi, kah norrakad. Vaatasin huvi pärast telefonist kalendrit, reede, nu selge siis, reede õhtul toimub. Levi polnud ei auto juures ega kõrgemal mägedes, kaks päeva levitult, peaks äkki levisse korraks sõitma naisele helistamise pärast.

Hommikuks oli korralik tuul tõusnud, suurel järvel jänes peal. Kohvitasin, mõtlesin, ilmateadet vaadata polnud võimalik, taevas ühtlaselt hall. Keerasin nina kirdesse. Mööda kruusa venides lasin gepsul rehkendada, et millal ma sylti jõuaksin, aega oli piisavalt. Autosi oli ööga juurde tekkinud tee äärde, telke ja caravane ka, miskit imelikku see polnud, inimesed lähevad loodusesse, ruumi jagub kõigile. Umbes pool kümme olin levis, kõllasin naisele, et rebased pole mind ära söönud, kõik kompu.

Sõitsin suht järjest jalutades ainult mõnes kohas Tana ääre, ilus lai jõgi, kenad vaated, vahtisin ka lõhesõudjaid ja ühes kohas kahekäetokimehe pingutusi. Umbes 50-70 kilti enne sylti teadsin kolme lihtsat järve tee lähedal, otsustasin seal natuke aega parajaks teha ja selga sirutada. Esimest olin ka ennem vaadanud tee pealt, et mõned suvilad, paadid, miskit on raudselt sees järves. Jalutasin järveni, kallas sihke madala pääsaga pratsik, aeglaselt sügavnev. Panin auto juures kahlad ja tagasi spinnaga. Iga kolmas vise paalia. Tüdinesin suht siva ja kallast mööda liikumise asemel läksin autoni ja sõitsin pool kilti edasi ja uuesti järveni, sama, iga kolmas vise kala. Teine kallas tundus järsem aga sinna peaks ringiga 3 kilti umbes kõmpima. Sõitsin edasi. Järgmine järv. Parklast 50m järveni. 15 viset, 15 kala. Kõndisin 300m edasi ilma pildumatta, 15 viset, 13 kala. Sõitsin edasi. Järgmine järv, jalutasin, toitus pinnast, mitte midagi ei lendanud vee kohal, püüdma ei hakanud. Jõudsin sylti, kolisin majja, jutuvada, inimeste söögid, kõik mugavused, pehme voodi.

Hommikul jutuvada ja lõputu kohvitamine. Peale lõunat otsustan ühe matka teha. Sõidan 20km autoga, pargin, mägedesse, proovin umbes viite järve, kus saan ainult ühest kala. No kontrollitud nüüd need veesilmad, muudan ühe gepsupunkti vaata12-6 gepsupunktiks ei-12, teinekord enam meeles pole ju, mis nende järvedega oli. Jõuan viimase järveni peale tundmatuid, kus ma olen korduvalt käinud ja kõik teada. On suurt kala sees aga näinud ainult, mitte saanud. Suht popp järv kohalike hulgas. Vastaskaldal põmmib üks mees spinnat, pikk 4m jõhker tokk, kerib ja laseb langeda, kedagi muud pole näha. Kõnnin vastassuunas, sissevoolu nirede rägastiku kargan kivilt kivile ja mõnest kohast plirtsplärts saabastega läbi, kõnnin ühte kanjonisse ja pildistan lund ja otsin kohta kust üle nire saada aga ei leia sellist kohta, saabaste äravõtmine või märjalt edasi kõndimine ei tundu ahvatlev, järvepool peaks olema purre, peab vist sinna minema. Kargan jälle üle nirede ja otsin purret. Järve lähedal on paksud sääseparved ja mõtlen, et teeks pilti. Fotokas kadunud vestitaskust. Teen saatusliku vea ja ei lülita kohe gepsu tracki salvestamist välja ja taipan oma viga natukese aja pärast, kui gepsu uurin. Peale tundi aega otsimist loogilistes kohtades, kus karates võis taskust pudenedqa olen meeleheitel, jääb vist siia see seebikas, kahju piltidest. Lähen järve äärde püüdma ja nõrgas mõõdus palliat tuleb suht ketti. Püük ei istu kaamera kaotamise pärast ja lõpetan. Otsustan edasi otsida kaamerat, peale poolteist tundi otsimist leian üles, rahul, et ei loobunud otsimisest. Püüan veel pool tunnikest ja kõmbin autoni tagasi korjates üles teepealt veel gepsu pandud punkti juurest ühed põhjapõdrasarved.

Järgmine päev lähen kivimägedesse. Nagu alati on nad esimesel päeval veremaitsega. Murakat on, aga vähe ja toores. Jõuan L järveni, kus püütakse ainult talvel, kui saaniga juurde saab. Mul on olnud siin küljes 1,5+kg kala ja ühe allakilo olen kätte saanud, põmminud olen palju seda järve, miks ta mulle kala ei anna, arusaamatu. Kõnnin järgmise järveni. Saan ilusaid paaliad, säran ja olen rahul. Võtan kalu, osad sööme ära, mõne pistan sügavasse rümbana. Järgmine päev kordan sama ja kõik kordub, olen rahul. Marja võtan eraldi ära. Ühe kena kala paneb kas rebaseonu või kotkaonu pihta. Edaspidi panen kivide vahele ja kivi peale ka. Vidar on imestunud, et ilusaid kalu tuleb sellest pisiveesilmast. Salajärv.

Hommikukohvi juurde arutan Vidariga ühte kaugemat järve, saan kinnitust, et targem on ringiga üles minna teatud kõrgusele ja kiirakäära mööda sama kõrgusjoont ja siis alla järve äärde, vahepealne org otsemarsruudil on läbimatu. Lähen tavapärasest varem, pikem maa, uus rajoon. Ulmeilusad vaated tee peal, tõesti järsk kanjon. Tegemist on nelikjärvega, uurin nendest kolme, neljas liiga kaugel. Ilusad astmed, ilusad veealused vaalud, täitsa head viskekohad ...... ja mitte sttagit. Olen löödud ja käimisest väsinud. Mõtlen, et tambiks järelejäänud aja ühte järve, kus keegi kohalik ka käib. Kaotan suht alguses järjest kaks lotot ja ei aita mitte mingid trikid lahtipäästmiseks. Tambin. Sittagi. Pole ka ühtegi elumärki ega toitumist pinnast. Järsku mats ja taga, peale 30sekundilist rullitamist ja küünlaid keerab otsast ära, ilusad värvid kalal. Uurin kolmikut, kõik korras kolmikuga. Istun, suitsetan. Uurin järve teisel kaldal olevat asja, terve siiatuleku tee häiris mind, et ei näe nii hästi, et mis asi see on, kahtlustan väikest paati, mingit miniputkat, no mis see ikka olla saab. Uurin landikarbi sisu jäätmeid, tumedate lantidega jama, peaks mittepüüdjad äkki üle mäkerdama aga millega. Hakkan uuesti pilduma ja saan normi paalia, no nulliga ei pea siit lahkuma, asi seegi, ilus kala, tõmban kõri maha. Kõnnin ringiratast teisele poole järve, ma pean teada saama , mis seal on. Paar suurt lao moodi asja, tugevad vineerkastid, jube hunnik suuremal kastil kive peale laotud, kuigi jubedalt huvitab mis seal on ei viitsi ma neid kive maha tõsta ja pärast tagasi laduda. Uurin väiksemat kasti, mingi alumiiniumvann tagurpidi, kivid peal, no need kivid jõuan ära laduda, hakkan maha tõstma, vahepeal avastan, et lihtsam kummuli keerata, niikuinii vaja tagasi laduda. Keeran kummuli, üks kivi veereb kõrvale pandud spinna peale, krõmps ja kutu, idioot. Uurin kastialust, toidunõud, paar pakki kohvi jms, selge, ilmselt kevadtalvel saaniga siia toodud, et suvel oleks mõnna siia tulla matkama, laon korralikult kivid tagasi vanni peale, mõtlen , et äkki suure kasti all siis küttepuud, võtan oma spinnaräbalad, täidan järvest veepudeli ja kõmbin tagasi.

Tagasitee lõpupoole kohtan meest koeraga. Linnukoer tüüpi koer, seljakott seljas, jookseb nagu sõge ümber meie ja klähvib ja kiunub rõõmust. Ajame juttu. Mees plaanib üle poolsaare käia nädalaga, kaasas parajalt suur seljakott, kaamera kolmjalg, kaardiks topo asemel kokkuteibitud aerofoto. Soovin talle ja koerale kombekohaselt god tur !

Hommikul värvin lante, õlivärvid, mingi jube pintsel, svamm. Peale värvimist uurin vidarilt, et kle kaua see värv kuivab, paar päeva, normaalne. Panen landid kuumapuhuri ette, umbes viie tunni pärast kannatab karpi panna. Võtan autost teise toki. Ilm on sigatuuline ja teen ühe lihtsa järve õhtul, puhkan jalgu ja vaheldust ka vaja. Nulliring.

Tegelen kividega hommikupooliku. Õhtul teen tuuri salajärvele teades, et see on viimane laks, a lubasin naisele, et katsun paaliamarja talle värskelt tuua. Püük sujub kenasti ja saan oma marja ka kätte, soolan pisikesse plastkarpi.

Rehkendan välja palju mul esimesel tagasisõidupäeval liikuda vaja on ja sätin väljasõidu nii, et oleksin õiges kohas uneajaks. Valin teepealt sobiva laagriplatsi. Magan autos.

Järgmise reisipäeva hommikukohvi juurde mõtlen, et peaks lennukat proovima. Teise päeva tuim 800km sõitu otse laeva sujub viperusteta. Pakun naisele järgmise päeva hommikul kaaviarisaia kohvi kõrvale.

Klipp reisist asub siin

http://www.youtube.com/watch?v=7eS6OsfdD-8&feature=channel&list=UL

 



© Alvar Heiste sepikoda 2008