Sissejuhatuseks mainiks, et katsusin selle kirjatüki juures tuua välja põhiliselt norra ookeanipüügi varustuse selle poole, et mida laias laastus kasutatakse, erinevused ja iseärasused ja jäädes sinna, et valikuid peab igaüks ise tegema. Mõned kasulikud nõuanded ka.Ma olen ühe mulli kunagi kirjutanud norra ookenipüügist. Kuna see on nn täiendatud kirjatükk eelmisega võrreldes, siis mingid jupikesed korduvad või on sarnased. Vett on vahepeal ookeanisse juurde voolanud, kogemusi juurde tulnud, mõned asjad on paika loksund enda jaoks, mõned asjad endiselt segased. Kõrvalt näen ka seda, et teised norras käiad muudavad oma seisukohti ja arvamusi. See, mis viis aastat tagasi vaimustas ja tundus õige olema on asendunud mingi muu ``oma tõega``
Ma olen viimased aastad mingi sisemise rahu endas leidnud, vastuse küsimusele, et mida ma igalt kalastusreisilt nagu loodan. Esitage vahest seda küsimust mõttes iseendale.
Kalad on norra reisi boonus, mitte eesmärk omaette. Eelkõige hindan reisi ennast, loodust, mis on totaalselt erinev eestist, head seltskonda. Esmaminejatele on kindlasti elamus pikk sõit ise, alates tsiviliseeritud lõuna- ja kesksoomest, tundraosa põhja soomes ja jõudmine mägisesse norrasse ja esmakohtumine ookeaniga.
Aga jätaks selle sisemise rahu rahule ja arutaks, millega suuri ja palju püüda.
Igaühel on omad eelistused varustuse suhtes. Kes on mitmeid kordi ookeanil käinud, sellel on enamasti mitmed ridvad ja rullid proovitud, on suhelnud paljudega, käperdanud ka teiste varustust, arvatavasti paljude teiste norras käiatega suhelnud, sealt arenebki see oma ideaalse norra komplekti otsingu lõputu haigus.
Kuidas aga algaja ehk esmamineja oma esimese varustuse kokku saab? Eks ikka küsib sõpradelt ja tuttavatelt, suhtleb netis, uurib, kaalub, peab nõu rahakotiga. Tihti ei kujutatta ju ette, et kuidas see püük päriselt välja näeb, mida üks või teine asi päriselt tähendab. Ühest tõde varustuses pole, on vahemik, mis on enamike poolt heaks kiidetud ja osad reeglid ongi selleks, et neid rikkuda. Üks võimalus oleks minna esimene kord odava varustusega või üldse laenuvarustusega, et siis järgmised korrad juba osata tahta midagi kindlat. See ei pruugi muidugi nii olla, et valgus hakkab paistma kohe pimedast tunnelist vaid võib olla pikk, huvitav ja vaevaline teekond. Arvatavasti on kõige lihtsam neil, kelle suhtumine on – ahh, savi millega püüda ja kõige raskem ja huvitavam neil, kellele meeldib kalavarustusse süveneda, katsetada uusi asju ja pidevalt otsida oma tõde.
Kuna norra ookeanipüügis on suhteliselt suured koormused ja soolane vesi, siis peaks varustus vastama teatud tingimustele. See ei tähenda seda, et püüdma peaks mingite kindlate näitajatega varustusega, vaid seda, et vastavalt näitajatele peab varustus vastu ja vastavad näitajad on millekski head. Mida kvaliteetsemad on rullid, seda paremini peavad reeglina vastu. Ritvadega on nii, et oleneb konkreetsest ridvast, ühed ridvad on keskendunud vastu pidamisele, teised püügimõnule, kallima ridvaga tuleb õrnemalt ümber käia mõnel puhul. Suhe varustuse purunemises on umbes selline, et ma olen näinud/kuulnud umbes 50-100 rulli purunemisest ja umbes 5-10 ridva murdumisest.
Praegu on üha rohkem kuulda sellist suhtumist, et põhjendamatult raske püügivarustus = väsitav ja igav püügipäev.
Ridva valik.
Kolm põhilist näitajat – ridva kaal, soovitav landi kaal, pikkus. Ookeanipüügiks soovitatavaid ritvasi on seinast seina. Ritvade nimedes sisalduvad vihjed nagu boat, roller, pilk, jig, fjordspin, ocean jms võivad küll viidata milleks tootja teda soovitab aga võivad ka olla kommertslik mull.
Ritvade komponendid, mida peaks uurima lähemalt, on - mitmeosaline on ritv, mitu rõngast, millised rõngad, rullikud, tagumise risti olemasolu või mitte, sobivus multi või/ja haspliga, soovituslik landi kaal, soovituslik sobivus mingi nööri tugevuse vahemikuga jms.
Reeglina raskemate lantidega vehkimiseks sobivad ridvad on ka ise suht rasked. Enamasti on rullikridvad raskemad, kui rõngastega ridvad. Pakutakse ka kombinatsioone, et rõngastega ritv ja tipurullik või tipurullik+üks rullik ridva käepideme juures. Ka rullikuid endaid on mitmeid erinevaid tüüpe. Arvestades seda, et tänapäeva ridvarõngad on kvaliteetsest materjalist, nöör samuti, siis rõngastega ridva, rullikute ridva või kombineeritud ridva valikul on kõige tähtsam osa oma eelistustel ja põhimõtetel, sest oluline on ise rahul olla, see mis teised sonivad, on teisejärguline.
Üheosalised ridvad on reeglina paremad. Suur miinus üheosalistel on transport. Natuke leevendav variant on see, kui käepideme osa käib osaliselt või täielikult küljest.
Käepideme tagumises otsas asuv rist sobib väsitusvöödes oleva ristiga ja annab seda, et kui on raske kala üles pumpamine, siis pannes ridva risti väsitusvöö risti sisse ritv ei pöördu ümber telje. Ilma tagumise ristita ritvasi saab samuti väsitusvööle toetada aga nad pöörduvad ümber telje ja tuleb lihtsalt käega paigal hoida. Ristiga mudelitel on enamasti kaitsekork kaasas, et kui tahad lihtsalt kubemesse toetada või kaenla all ridva otsa hoida, siis pannakse see kork peale soovi korral.
Mitmeosalised ridvad on enamasti kaheosalised ja eraldi grupina nn matkaridvad, kus on siis keskendutud transpordi probleemidele, ritv käib enamasti suht lühikesteks juppideks. Mõned on ka nn kombi mudelid, kus pakutakse kaks ühes varianti, üks käepide ja mitu ülemist otsa, üks raskemate, teine kergemate lantide jaoks, vahest ka see versioon, et pikem/lühem ritv.
Ridva üldine pikkus on maitseasi. Täiesti tavaline on rahulolev kalamees oma 1,6m ridvaga ja samatavaline kalamees, kellele ei kõlba midagi alla 2,7m pikkuse toki. Lühema ridva eeliseks loen ise mugavamat transporti, mugavamat paadis hoidmist, mugavamat paadi pardas kalaga toimetamist. Pikema ridva eeliseks loen suuremat ridva paindest tulenevat töötamist kalaga, pikema tirgutamisliigutuse võimalust vähema vaevaga, sõltumatust paadikaaslastest, kellel lühemad tokid ja väiksemat sassiminekut teistega.
Ridva enda kaal võib kõikuda 300gr-1000gr ja enamgi. See igaühe enda teha, millist ritva ta eelistab aga juhiks tähelepanu, et valides popi täisrullikridva vinge testiga tuleb boonusena sellega kaasa ka ridva raskem kaal, mis võib hakata häirima kalastusnädala teises pooles või juba esimese püügipäeva lõpus.
Ridva test peaks laias laastus vastama landiraskuse skaalale, millega kavatsetakse püüdma hakata. Kuna landiskaala võib olla seinast seina, siis ühte ja kõigeks kõlbavat ritva väga raske leida. Üks variant on soetada mitu ritva. Teine variant on kannatada see osa ära, milleks see ritv parim pole. Kogemused näitavad, et neid kindlameelseid, kes pikki päevi veedavad sügavas kilose landiga on väga vähe. Enamus mõistlikke inimesi püüab norras ca 300gr landiga kuni 100m vees.
Ridva sobilikkuse test norra võiks välja näha nii, et kui seod nööri kuskile kinni ja tõmbad ridva jõuga looka, siis peab omale jääma rahulolev tunne, et see kestab ja kõlbab küll. Minimaalne lakinagin on ok, enamasti naksub ridvarõngaste juures lakikiht. Poest ostes paljast ritva ilma rullita võib ridvapitsi anda sõbra või kaupmehe kätte. Mõistlik oleks ka vaadata ridva painet koos landiga, proovides ritva erinevate raskustega. Ilma rullita ritva testides kujuta ikka rulli kaal ka juurde. Igaks juhuks kontrolli ka seda, et kui toetad ridvaotsa kubemesse või väsitusvöösse, et rulli kaugus oleks sulle sobiv.
Rulli valik algab sellest, et tuleb leida sobiva mahtuvusega rull. Kui on kindel plaan panna peale näiteks 300m mingi jämedusega nööri, siis kõigepealt peaks vaatama neid rulle, mis sellise koguse peale võtavad. Järgmine käik oleks valida, et kas kiire rull või aeglane rull. Paljud arvavad, et ooo, norra, suured kalad, suured sügavused, palju kerimist, et rull peab olema tugev ehk aeglane. Reaalselt sellist jõukerimist, et pannakse ritv pardasse ja kerid tuima näoga rulli ei tehta. Mõistlik kala paadi juurde saamise viis on nn ``pumpamine``, kus kala tõstetakse ülespoole ridvaga ja ritva langetades keritakse rulliga nööri sisse. Kiire rulli eelised tulevad välja sellel puhul, kui triivis püüdes on vaja põhja kättesaamiseks kogu aeg järgi lasta lanti ja lõpuks on lant suht kaugel paadist ja seega on vaja vahepeal lihtsalt välja kerida, et lasta uuesti lant alla. Samuti tuleb vahest lihtsalt risti nööri haakunud lant üles kerida ja kui landi küljes on tükike loodust või maltsa või konn kala. Selliseid tühikerimisi on aeglase rulliga piin teha. Kiire rulliga saab ka teha kiiret kerimispüüki, mis seisnebki kerimises, lant põhja ja kerid üles paadini ja jälle alla. Samuti on lihtsam kiire rulliga vahetada sügavust igas veekihis.
Kahekäigulised rullid on siis sellised, kus lihtsa nupu või kangi liigutamisega muutub ülekanne. Oluline on valida sobivate ülekannetega ja kogukaaluga rull.
Kas tamiililaotajaga või ilma? See on maitseasi. Enamus kasutavad laotajaga rulle. Mingit põhjust pole karta rulli, millel laotajat pole, laotub iseendast, erinevus selles, et laotajaga laotub silindriliselt, laotajatta natuke värtnana, üks asi vähem perse minemas. Kõik ookeanipüügi megarullid ülisuurte kollide püügiks on muideks laotajatta. Laotaja persemineku põhjus on tavaliselt selle hammaka purunemine, mis haakub multi keskvõlli otsas olevaga hammakaga. Laotajatta rull võib ebaühtlaselt laotada juhul, kui pole paigaldatud esimese rõngaga samale joonele ja kui kogu raske kerimise jooksul hoitakse rulli küljepeal.
Kas tamiililoenduriga või ilma? See on maitseasi. Mõnel puhul võib sellest loendurist kasu olla, kui kala seisab kindlal kõrgusel aga ma ei tähtsustaks seda üle. Tavaliselt on ikka nii, et kui lant jõuab kalani, siis on kohe ka toksusi tunda ja asi niigi selge, et umbes sellisel sügavusel võiks tirgutada, kui plaan neid pooleveekalu püüda. Lihtsam viis on lugeda laoturi käikusi landi allaminekul, kui tahaks järgmise landi allalaskmisega samale sügavusele saada landi. Üks sügavuse rehkendamise võimalusi on soetada mitmevärviline nöör, kus värvid vahetuvad kindla vahemaa tagant. Osad mitmevärvilised nöörid hõlbustavad elektrrullide programmeerimist.
Kõik muud näitajad, nagu laagrite arv, roostevabad või mitte, kalapiduri max tõmme, korpuse materjal, käepidme materjal, pooli materjal jms kirjeldus, millest ja kuidas on rull tehtud, neid siin lahkama ei hakka, igaüks valutagu ise oma pead.
Ise vaatan rulli juures kõike, mahtuvus, kaal, rv laagrid või mitte, korpus, pool, käepide, kalapiduri tüüp, max tõmme, hind jne
Eraldi mainiks ära, et need, kes kerivad parema käega multirulli, on eelistatud olukorras, neid rulle on rohkem saada ja ahistatud on vasaku käega kerijad, need enamasti väiksema valikuga peavad läbi ajama ja tihti extra tellima.
Tootjat või kaubamärki samuti ei lahkaks, igaühel omad eelistused ja usk. Ma olen näinud igasuguseid kaubamärke purunenult, on siis põhjuseks see, et polegi loodud kestma selle raha eest või ka valest kasutusest või sai lihtsalt aeg otsa. Kui eestis hasplite osas on kuulda mingeid arvamusi, et millest odavamat nagu ei soovitatta osta, siis minu isiklik arvamus on selline, et kuni praeguseni püütakse liiga odava tasemega ja loodetakse sellest tasemest liiga palju kestmist, samas suur osa absoluutselt ei hoolda oma varustust.
Eraldi teema on elektrirull, mis annab võimaluse mitte väsida kerimisest ja istuda ükskõik, kui kaua sügava peal või harrastada kerimispüüki. Isegi alumine ots hinnakirjas elektrirullidel pole väga odav. Kui kindel plaan soetada selline asi, siis kõik eelpoolmainitu kaalu, mahtuvuse jms kohta kehtib ka siin, pluss maximaalne tõstevõime mootoriga. Kergemad elektrirullid on peaaegu samas kaalus, mis keskmised mehhaanilised rullid. Elektrirulliga püüdes võib ükskõik, mis ajahetkel üle minna käsitsi kerimise peale.
Alternatiiv multirullile on suur, tugev ja ookeanipüügiks mõeldud haspelrull. Kaks hooaega on püütud sellise Fladeni haspliga ja paljudele on see meeldinud. Arvatavasti leiab peaaegu igast kaubamärgist sobiva haspli norra.
Norra mõistes UL rull võib olla ükskõik milline haspel või multi, mis oleks siis madalas pildumise ja jigitamise jaoks. Ma olen kõigile soovitanud, et kui väga ei raatsi norra varustust kokku osta, siis võtke oma eesti tugevaima testiga ritv, kummilutid ja rull ja nautige vahelduseks madalas püüki.
Rulli kinnitus ridvale on väga oluline. Osadel ritvadel on väga korralikud kinnitused, osadel rullidel on kaasas väga korralikud rullikinnitused. Kui ridval on õhukesest plekist rulli jala toed ja õhukesest plastist kinnitusmutter, siis on mõistlik kasutada kahte auto lõdvikute kinnitust ja tõmmata rulli jalg konkreetselt nendega ridva külge.
Ridva ja rulli omavaheline sobivus ja kokkuvõtlik kaal on olulised asjad ja õnnestumise korral teeb head meelt.
Nöör on tavaliselt norras sellises mõõdus ja koguses, et võtab kukalt kratsima. Tootjaid ja kaubamärke on palju, hinnad seinast seina, eestis suht kirved hinnad, valik vilets. Millist mõõtu nööri kasutada, on raske soovitada, see sõltub isiklikest eelistustest. Paadist tirgutamise puhul on jämedamate nööride miinuseks see, et triivist ja hoovusest tekkiv veetakistus teeb seda, et jämedama nööriga on vaja raskemat lanti. Jämeda nööri eelised peenema suhtes tulevad esile, kui vaja kinnijäänud lant lahti tõmmata. Kuna kõik nööritootjad ja kaubamärgid valetavad suuremal või vähemal määral oma nöörid peenemaks, siis mõistlik on valida nööri tõmbetugevuse järgi. Nööriskaala võiks norras paadist tirgutades jääda vahemikku 20-50kg tõmmet. Viskamisega jigitades võib vabalt alustada 10kg tõmmet ja tugevamaks. Madalas püügi puhul võib vabalt ka monofiili või fluorokarbooni kasutada.
Kõik valmis poe rakendused ja iseseotavad tehakse spetsiaalsest leaderist ehk spetsiaalsest lipsumaterjalist, mis on siis norra ookeanipüügi puhul 0,6-1,2mm jämedune, kergesti sõlmitav, kannatab hõõrdumist vastu kive ja paltuse hambaid. Lihtne katse selle kasutamise vajalikkusest näeb välja nii, et tõmmatakse nöör pingule ja kratsitakse seda fileerimisnoa risti teraga ja sama võib proovida teha leaderiga, nöör läheb plaksust puru ja leaderit saab päris kaua kratsida ja tasapisi narmendub.
Nööri esmane pealekerimine võib toimuda juba kodus. Oluline on see, et enne püügi alustamist uue nööriga kerid selle märjalt ja pingul peale. Seda tehakse nii, et paned suurema raskuse otsa, mis võib siis olla tina või lant ilma konksudetta ja tõmbad paadimootoriga kogu nööri välja ja kerid pinges ja märjalt peale tagasi. Kuna multirullil on norras mahtuvus suht suur, ja nöörikeerdude kihte palju, siis lõdvalt pealekeritud nööriga võib juhtuda see, et pealmised keerud võivad soonida alumiste vahele ja siis oled kuses.
Rulli max tõmme ja nööri max tõmme on selline suhe, mille peale tasuks korra mõttesse jääda. Kui multirulli kalapiduri max tõmme on näiteks 12kg lõpuni kinni vägistatud kalapiduriga ja peal on nöör tõmbejõuga 50 kg, siis kõik jõud, mis ületab seda 12kg tõmbab veenvalt ja järjekindlalt nööri poolilt maha. Selle 50kg tõmbe eelised tulevad esile, kui mässite nöörikeerud norra kongitsa käepidemele ja tõmbate mootoriga lanti näiteks põhjast lahti, mida ma ka soovitan teha, mitte pidurdada näppudega pooli juurde ja lõhkuda oma rulli. See mõttessejäämine peaks ka need õigele teele juhatama, kes loodavad 50kg tõmbega nööriga 50 kiloseid kalu julmalt paati vintsida, kõik käib ikka läbi rulli kalapiduri.
Landid e sikutid paadist tirgutades on erinevas kaalus ja neid on nagu kirjuid koeri. Kõige vanem sikutüüp on nn kolmnurk, vist isegi kivist tehti seda kunagi. Praegu kaubanduses pakutavad kolmnurgad on kahesugused, ühed on roostevaba kesta sisse valatud, teised on üleni pliisulamist ja enamasti värvitud. Kuna sikutiga püüdes kolksub see ka vastu põhja, siis peab arvestama lihtsalt, et värvitud lantidel tuleb varem või hiljem värv maha ja roostevabad surevad ainult ühtemoodi, jäävad põhja kunagi.Tehnilise ja praktilise poole pealt on roostevaba kolmnurga ja pliisulamist kolmnurga vahe selles veel , et viimasel võib kolmikupoolne auk vastu põhja kolksutades kinni neetida ennast. See pole soovitus kasutada ainult roostevaba kolmnurka, vaid tähelepanu juhtimine, et üks kestab rohkem kui teine. Värvitud lantide eelis on värvid. Usud punasesse, siis võimalus osta jms.
Muu kuju ja ristlõikega lante on turul samuti palju. Kalakujulised, ovaalsed pommid, viltu lõigatud otstega torujupid jnejne, mida võib kõike proovida või proovimatta jätta.
Niipalju mainiks, et ovaalsed pommid lähevad väga kiirelt alla ja lapikumaid on kergem tõmmata, kui võrrelda 300gr kolmnurka ja 400gr saleda ``heeringaga`` püüki, siis mulle tundub viimase takistus tirgutamisel kergem, kui väiksemas kaalus kolmnurga oma.
Landi aasad võivad olenevalt tootjast olla kas väga pehmed või väga tugevad. Värvitud lantide kvaliteet võib olla samuti seinast seina. Üldiselt on värvitud lantide kvaliteet mu meelest hea, aga olen ka leidnud selliseid, et pole veel vees käinudki, juba koorub maha värv.
Täiesti vabalt võib ise teha sikuteid , kui on olemas võimalused, materjalid, tarvikud. Enne lantide tegemist võiks hankida konksud ja landirõngad või vähemalt uurida, kust saab ja mis maksavad. Minu juures pajas on paljud käinud tegemas lante, kõik soovijad on ka edaspidi teretulnud. Mingit erilist rahalist võitu ma kõigile ei ennusta poelantidega võrreldes, inimeste oskused on erinevad. Parim tulemus, mis ma olen näinud enda juures, on kahepeale tehtud 90 lanti tööpäevaga, täiesti lõpetatud ja viimistletud.
Landi kaal valitakse vastavalt püügisügavusele ja triivi kiirusele põhimõttel, et mida kergemaga põhja kätte saab, seda parem, kergem ju tirgutada. Kõige raskemas olukorras on esmaminejad. Niigi on läinud raha esmavarustuse soetamise peale ja nüüd on valiku ees, et mida ja kui palju osta. Lante ookeanipüügiks ju pakutakse vahemikus 60gr – 1000gr. Algajatel ka see viga, et kogemused puuduvad, mida teha selleks, et lante vähem põhja jääks.
Ma olen soovitanud lante nii, et kõigepealt valmis mõelda, et mitu lanti üldse osta. Ütleme, et see number on 10 ja pole mitte mingit infi selle kohta, kus püüdma hakatakse, ehk peaks olema valmidus igas sügavuses iga ilmaga püüda. Pakuksin selle puhul välja umbes sellise valemi, et 2x(175-200gr) 6x(250-300gr) 2x(400-500gr) Lante pakutakse umbes 50gr sammuga, kui põhja kättesaamiseks on minimaalne kaal 250gr, siis saab püüda vabalt ka 300gr, see pole nii tähtis, et peaks igat kaalu lanti omama ja põdema. Loomulikult sõltub kõik konkreetsest inimesest, et millised on tema enda eelistused.
Landi põhjast kättesaamiseks on üks kõige kindlam meetod. Lant jäi kinni, kõigepealt muidugi ütled seda teistele(võib mingi paha kinnijäämise koht olla), kohe üritad raputada ja rabistada nii palju, kui võimalik ja kui edutult, siis teed nii, et sisse ei keri üldse, sõidad triivis tuldud teed pidi tagasi, kuni uuesti nöör pingule läheb, raputad ja rabistad ja kui mittesittagit, siis mõistlik panna nöör ümber kongitsavarre vms ja tõmmata mootoriga, mitte tõmmata läbi rulli ja ridva. Kui püütakse fjordist mäe kõrvalt, siis võiks vilksamisi vaadata ka mäge ennast. Kui mäe peal on näha vertikaalselt lõhenenud graniiti, siis võib ennustada, et see on landiõgija koht ka vee all.
Kummilant e jigi võidab järjest rohkem pooldajaid. Kaubandus pakub põhimõtteliselt kahte tüüpi kummilante, ühed on sellised, kus on raskuspea ja kumm eraldi ja teine selline, kus raskus on kohe kummi sees. Kaalust olenevalt jagunevad jigid sellisteks, mida saab pilduda ja sellisteks, mida kasutatakse nagu tirku, ehk lastakse triivis paadi alla ja tirgutatakse. Heitekalastuseks võib täiesti vabalt kasutada näiteks tavalist eestis levinud kummi pikkusega 5-10cm ja 28gr pead. Sellise raskusega on mõistlik püsida kuni 10m sügavuses, kui on triiv ja kui kui puudub, siis võib ka 20m pealt püüda. Oluliselt avarduvad võimalused, kui kasutada raskemat pead 30-150gr, mis enamusele ei valmista mingit probleemi viskamisel, kui on sobiv ritv ja rull. Ise olen püüdnud kõige rohkem 60gr pea ja 150mm kummiga ja püsinud kuni 40m sügavuses. Väga aktiivne ja huvitav püük see kummipildumine.
Suurte 25-30cm jigidega saadakse väga palju suuri kalu, tõendeid sellest palju netis. Kuna ma ise pole reaalselt midagi saanud nii suurte kummidega, siis hoian suu kinni ja õpin edasi teemat ja üritan. Loe praegu läbi jigidega püügist Petri Peltoneni jutuke ja lähiajal tõlgin ära ühe taanikeelse pikema. Niipalju mainin, et suurt raske peaga kummi ujutatakse nagu tirku triivis ja ka veetakse järgi trollinguga. Trollingut võib teha ka vobleritega. Kõrva on jäänud kaks lanti, millega on edu saavutatud, üks onRapala X-RAP 30 MAG ja teine Fladeni Conrad Big Dive 21cm. Arvatavasti võivad ka teised landid sobida.
Kõiki lantide, sikude ja jigide konkse on mõistlik aegajalt kontrollida ja teritada. Selleks sobib väike abrasiivne luisk ja konksuteritusele kulub maksimaalselt minut. Soovitan. Konks on piisavalt terav, kui konksuteravik sõrmeküünel ei libise. Kala on ookeanis palju ja suuri võrreldes kodueestiga, mis ei tähenda, et ei saaks nutta ilusa kala äramineku pärast ja kiruda nüridat konksu. Konksude roostetamisega pole mõtet võidelda, enne uut norra minekut teravikud teravaks ja lõpuks ükskord konksuvahetus.
Landilõksud ja rõngad on olulised pisividinad. Sellesse jadasse – pööral-lõks-landirõngas-lant-rõngas-konks võib süveneda väga põhjalikult ja valida ja hankida kindla tõmbetugevusega komponendid selles jadas, et annaksid kindlas järjekorras järele ja võib ka võtta lihtsamalt ehk lihtsalt osta lõksud norra mõõtu ja tugevad.
Rakendusi, mida kasutatakse koos sikutiga, on palju turul. Need on silikoonist, tehiskiududest, karvadest, linnusulgedest, pärlitest jms valmis seotud jadad tavaliselt 3-5 konksuga. Mingi vihje saab tavaliselt tootja poolt ristitud rakenduse nimest, et milleks tema seda soovitab, näiteks Hook size: 10/0 Line : 1,2mm Species: Ling, Cod , mis ei tähenda, et sellega saab neid kalu või ei saa muid. Olulised näitajad valmis rakendustel on konksu suurus, tamiili läbimõõt ja konksude arv. Kui rakenduses on rohkem konkse, kui vajatakse, võib lihtsalt osad maha lõigata. Enne tirku rakendustega võib saada siis teoreetiliselt iga konksu otsa kala, keegi peab seda plussiks, keegi miinuseks. Kui rakenduse otsa tulevad soovimatud kalaliigid või pisikalad, siis on mõtekas kas rakendus eemaldada või vahetada muu vastu.
Üks levinumaid rakendusi on pipar ehk pepperooni ehk Rubber Mac, norras kasutatakse sõna Gummimac, milliseid siis müüakse eraldi ja seotakse rakendus ise, valides konksude arvu ja vahemaa nende vahel. Levinud värvid pipardel on punane, must, florosseeruv, valge aga on ka muid värve ja kombinatsioone kahest värvist ja igasugu karvalisade jms-ga. Tamiilijupp, millele ise pipraid siduda, on mõistlik valida sellise pikkusega, et saaks kogu rakendust ridvaga paati tõsta. Pipra võib siduda tamiilile libiseva(mis annab siis võimaluse pipart soovi korral nihutada landile lähemale või kaugemale) või mitte libiseva sõlmega, tamiil võiks olla vahemikus 0,6-1,2mm.
Lihapüügirakendusi on samuti palju turul, need on siis mõeldud kalalihaga püügiks. Lihtsa rakenduse saab ka ise siduda, kui on tamiil ja konks ja soovi korral võib sinna lisada rüüze ja pärleid, nagu enamasti neid pakutakse. Ise olen kasutanud nii poe omasi ja sidunud ise ja mingit erilist vahet pole märganud. Väga rahul olen libiseva rakendusega, mis on tundlik ja praktiliselt sassi ei lähe.
Kongits on norras hädavajalik, võiks igas paadis 1-2tk neid olla. Hakkama saab ükskõik millise kongitsaga aga selline norra tüüpi kirves on mu meelest kõige praktilisem, kuna kiikuvas paadis on lihtsam lüüa kongitsaga, nagu kirvega, kui sättida ja tõmmata konks kalasse. Kalad on kohati suured, teraviku kalasse saamine nõuab natuke jõudu, tugev puitvars on praktiline, jõuab suuremaid tõsta ka sellega.
Väsitusvöö on hea abivahend ja neid on mitut tõugu. Ise pean parimaks liikuva munakaga lihtsamat vööd. Seda ei pea kasutama kogu aeg aga vahest on tõesti hea sinna ritva toetada. Üsna levinud asend väsitusvööl on selline, et toetuspind on selja taga ja kui tuleb otsa suurem kala, siis keeratakse toetuspind kõhu peale ja ridva tagumine ots väsitusvöösse ja lähebki lahti.
Rakenduste hoidmise tasku on praktiline abivahend. Neid müüakse ja nad ei maksa väga palju. Kes osta ei taha midagi sellist, võib talupojatarkust kasutades ise midagi välja mõelda, et rakendusi hoida kuskil, kus nad omavahel sassi ei lähe.
Landikast peab olema selline, et võtab vastu suuri sikuteid ja lante. Sellise võib osta kaubandusvõrgust(reaalselt internetist) ja ka valmistada ise. Kõige lihtsam ja kiirem ise tegemise viis on selline, et võtad sobiva suurusega silindrilise(mitte koonus) ämbri või kandilise kasti, tükeldad PVC solgitoru juppideks ja täidad nendega kas täielikult või osaliselt(jättes ruumi muu tarviliku kola jaoks) kasti või ämbri ja vajadusel kinnitad torud kasutades talupojatarkust ja käepäraseid vahendeid nagu traat, macroflex vms. Landid lähevad torudesse rippuvas asendis toetudes konksu ühe haruga toru servale.
On ka muid praktilisi lahendusi suurte lantide hoidmiseks.
Riietus on igal kalapüügil tähtis ja norra ookeanipüük pole erand. Arctiline piirkond on ettearvamatu ja selleks tuleb valmis olla. Ujuvkombe võiks olla igal norra minejal, see on turvalisuse küsimus. Mõelda võiks ka sellele, et kui ilm on liiga soe kombe jaoks, et mis siis selga panna. Mingeid üldiseid reegleid pole, ma olen pooles aprillis olnud palja ülakehaga merel ja maikuus lumetormis. Kombede vihmapidavust ei maksa testida ja igal õhtul neid kuivatada, vee vastu on mõistlikud vihmariided, mis mahuksid kombe peale. Arvestada võiks ka sellega, et tänu soolveele ja kalade kallistamisele on tavaliselt norra kalapiltidelt näha, et umbes mitmes päev püütakse. Keskmine laiskur viib oma kombe peale norra reisi keemilisse ja virk peseb ise ära käsitsi.
Muudest abivahenditest, mida ise vajalikuks pean. Näpitsad võiksid paadis olla sellised, et saaks lahti konksud kala suust ja kvaliteedilt sellised, et saaksid nendega vajadusel kolmikkonksu haru läbi hammustada. Autoapteek on väga hea, kui seda pole, siis vähemalt väike plaastrivalik pisivigastuste jaoks. Walki-talkid on mõnusad rahasäästjad, kui tahad teiste paatidega lobiseda.
Kogu varustuse hooldamine seisneb eelkõige mageda veega loputamises. Kes on korralik, see teeb seda peale igat püügikorda ja kes laisk, see võiks sundida ennast vähemalt viimasel päeval kõigi ritvade, rullide, lantide jms korralikumaks pesuks. Multirullide pesemine, puhastamine ja õlitamine/määrimine pikendab nende eluiga oluliselt. Rullikritvade rullikutele võib aegajalt lasta roosteraldusõli, millel ei ole küll erilisi määrdeomadusi aga rullikud vähemalt ei roosteta/oksüdeeru kinni ja funkavad.
Fileerimise omapäraks norras on see, et kalad kohati suured, suurte tugevate kontidega ja fileerimistehnika natuke teine. Väiksemaid kalu võib fileerida samamoodi, nagu kodumaiseid kalu ehk alustades poolitamisest piki selgoo ühte külge. Suuremate kalade puhul on otstarbekam kasutada sellist tehnikat, et kala on paigal, roideid läbi ei lõigata vaid kooritakse filee roiete pealt ära, nagu tekk voodilt. Selle koorimistehnika juures on mugavam kasutada väiksemat või keskmist fileerimisnuga. Suurt fileerimisnuga läheb vaja siis, kui fileed naha pealt maha lõigata, kuna fileepooled on kohati väga laiad. Selliste vinskenahaliste kalade puhul, nagu kasskala, brosme ja lange võib proovida ka sellist tehnikat, et kõigepealt ringlõige noaga, siis näpitsatega nahk maha tõmmata rümba pealt ja siis alles hakata tegelema filee rümbast eraldamisega. Maitseasi.
Kala säilitamine hakkab peale sellest, et kõik kalad veristatakse kohe paadis. Edasi on maitseasi aga enamus fileerib kogu saagi ja rümbana on mõistlik ainult kala, mis läheb suitsetamisele või tervelt mõni kala koos peaga, et kodustele muljet avaldada.
Enamustes kalastusbaasides on suuremad või väiksemad sügavkülmikud, kus saab siis oma kalasaagi külmetada ära. Skjervojs on näiteks toasuurune sügavkülm, kuhu saab kalad panna samasse kasti, millega plaan saak koju toimetada. Filee on mõistlik pakendada väikeste portsudena kilekottidesse ja kirjutada peale veekindla markeriga kala nimi, sügavkülmutatud kalast ei saa küll tihti aru, et mis ta nüüd täpselt on. Väga mugavad on suured minigripp tüüpi kilekotid, mis täidetakse umbes 30-40 % osas, rullitakse õhk välja ja tõmmatakse gripp kinni, et kott jääks õhema liistakana ja võtaks vähem ruumi. Pungil, kapsapead meenutavad külmunud kalakotid on äärmiselt ebapraktilised. Üks kala pakendamise viise on vaakumpakendamine. Korralikud seadmed on korraliku hinnaga ja odavad seadmed on väikse jõudlusega.
Kui kasutada on ainult väike kirst tüüpi sügavkülmik, kuhu transpordi kast ei mahu, siis peaks kilekotid kalaga katsuma külmutada nii, et pärast transakastis võtaks nad võimalikult vähe ruumi. Väga head on suuremad plastist coolerid kala transpordiks. Kui spetsiaalne külmakast puudub, siis lihtsamalt saab hakkama nii, et suvalisse plastkasti pannakse kala, selle peale kiht jääd ja siis paarkümmend ajalehte, väga praktiline ja odav viis kala transaks. Kui kala on läbikülmetatud, siis kodureisile kuluva ööpäevaga ei juhtu temaga midagi ka ilma jääta, kui väljas on kuni +5 ja kast ei saa otseselt salongisooja autos. Viimase püügipäeva kala võib vabalt tuua jahutatult.
Praegu on seaduse järgi lubatud kogus 15kg kala per molu norrast tuua. Kõik kes seda kogust ületavad, peavad arvestama võimalike ebameeldivustega, mis on teoreetiliselt võimalikud. Seadusest saab ümber sellega, et muretsetakse ostupaber profikalurilt.
Paaditamisest ookeanis räägiks ainult selle külje pealt, mis on oluline erinevus võrreldes eestiga. Seoses arctilise kliimaga ja väheasustusega on mõned asjad eriti olulised, millele koduses eestis eriti tähelepanu ei pöörata, kuigi väikelaevanduse raudvaras.
Esimese asjana mainiks ära, et kui sul reaalselt puudub paaditamise kogemus(või on see väga väike ja väikeste paatidega), siis ära mängi võltskangelast vaid küsi ja uuri. Igas kalastusbaasis on keegi, kelle nimi on manager või lihtsalt paadipoiss. Tema näitab ja räägib. Usu mind, see aus küsimise värk on parem variant, kui võlts, et sa kõike tead, sadamast väljasõites paljastad ennast ja satud naerualuseks ja võibolla oled pärast eemal suuremas hädas oma lollusest. Alusta rahulikult, harju paadiga ja ookeaniga ja saad kenasti hakkama.
Esimene asi, mis sa märkad, on erinevad lained. Ookeanis ja fjordides on erinevad sügavused, madalikud, saared, mägede vahel tuulekoridorid, millest tulebki see erinevate lainete rohkus. Veemassid murduvad vastu madalikku, põrkuvad ja peegelduvad jne. Selle kõigega harjub ära, õpi lihtsalt jälgima ja vahet tegema lainetel ja jälgima laine pikkust ja ära muutu lohakaks. Allakirjutanul on olemas kogemus lainesse sissesõitmisega, ei olnud tore.
Kaardiplotterit pead oskama kasutada. Punkt. See on eluliselt tähtis. Kui midagi juhtub paadi või mootoriga, pead oskama vaadata selle pealt, kus sa oled, et sind üles leitaks kiirelt, kui teatad koordinaadid. Halva nähtavuse korral peaksid oskama ainult kardiplotteri abil navigeerima. Plotter pole keerulisema menüüga, kui tänapäeva mobiiltelefon . Keskmine maakas vajab pool tundi, et asi endale selgeks teha.
Ära randu suvakohtades ilma tõsise põhjusetta! See on ohtlik manööver. Paadid pole aerutatavad ja pärast rannast ärasaanisega võib samuti probleeme olla. Randumisega rikutud vindi hind võib olla ebameeldiv üllatus.
Hoia kiirel sõidul rannikust piisavale kaugusele. Mingist kohast ülesõites ja nelja meetrit sügavust loodil nähes võib mõõna puhul olla 0.
Jälgi mobiililevi, sest seda ei pruugi igal pool olla. Mobiil olgu kaasas igal paadisolijal ja laetud akudega. Mõistlik on omada kõigi tuttavate paatide telefoninumbreid, kes samal ajal sealkandis ja kõigi kalastusbaasiga seotud inimeste numbreid.
Võta alati kütet paadimootorile sellise tagavaraga, et mingil juhul küttepuudust ei tekiks, tangi juurde vajadusel turvalistes kohtades enne, kui otsa saab, sest otsa võib küte saada pahades kohtades .
Ilmateatega tutvumine enne välja minekut on mõistlik tegu.
Kui sa võtad ette pikemad matkad ja rannikust eemale, siis võimalusel oleks mõistlik tegu minna sellistesse kohtadesse mitme paadiga.
Igasugustest püünistest, mis võivad olla võrgud ja põhjaõngejadad ja mõrrad, hoia eemale, seaduse järgi peaksid neist eemal olema min. 100m. Praktilise külje pealt katsu aru saada, et kas on märgitud põhjaõnge mõlemad otsad ja seal vahel ära püüa, tõmbad sikuti põhjaõnge nööri, siis on ta läinud, seda nööri sa üles pumbata ei jõua. Kalakasvatuse sumpade kinnitustrossid võivad olla uskumatult pikad ja kaugele ankurdatud. Isegi kui sa oled sumpadest eemal 100m ja kõik oleks nagu ok, siis võimaliku landikaoga pead ikka arvestama.
Pikemad sõidud ookeanil on natuke uinutavad, siiski ära unusta kogu aeg jälgimast, mis ees paistab, võrku sõitmine ei ole tore. Avavees on üldiselt korralikult suurte lippudega märgistatud püünised ja kalda all üldiselt pisikesed pulkud.
Peale ideed, et ``kle lähme selle mäe juurde`` on kasulik enne minekut plotteri peal cursoriga mõõta vahemaad sinna mäeni ja rehkendada palju kulub aega praeguste ilmaoludega sinna minekuks ja palju muutunud ilmaoludega tagasitulekuks ja palju võiks kütet kuluda. Ilma kogemusteta on väga raske mägede vahel fjordides vahemaid määrata.
Muud kasulikud nõuanded.
Pildista oma kalu värskelt ja taustaks loodus. Ilusasti eksponeeritud tursk või muu okkeanikala on samailus, kui kõik muud kalad. Päev otsa paadis kalakastis olnud kala on kole. Mägesid ja ookeani on parem filmida(isegi digitoobika fotoaparaadiga), kui pildistada, näidates vahepeal midagi mõõtkavas. Mäest tehtud pilt, kus pole midagi mõõtkavaks on tavaliselt igav. Hoia oma fotoaparaati ja muud elektroonikat kaitstult, vesi on soolane ja igasugu elektroonika kipub oksüdeeruma .
Polaarpäev annab võimaluse kalastada 24h. Olenematta sellest, kas käiakse merel öösel või päeval või kaks korda ööpäeva jooksul, on kasulik aegajalt kella vaadata ja jagada aeg kalapüügi, toimetuste ja puhkamise vahel mõistlikult.
Tee nimekiri asjadest, mida norras vajad ja paki listi jälgides.
Olenematta sellest, et eesti on muutunud vastikult kalliks maaks, on norra laias laastus veel kallim. Kui sa jätsid mingid üliolulised asjad maha, siis raiskad aega nende leidmiseks poodidest ja raha ostmiseks.
Põhimõtteliselt võiks kirjutada raamatu kõigist üksikasjadest, trikkidest ja nippidest ja taktikast, erinevate kalade püügist jms. Praegu tunnen, et kirjatükk on veel sellises mahus, et keegi algajates viitsib selle läbi lugeda ja abi saada mõnes osas. Kui ma edaspidi targemaks saan või tunnen, et mingist asjast võiks veel eraldi jahuda, siis ju võimalus uus mull teha.
Ma ei lisanud siia mitte mingeid illustreerivaid pildimaterjale. Võid sirvida läbi mu koduka netipoe, kus on valik Fladeni ookeanipüügi kola, mõned haakuvad artiklid vastavates alajaotustes, vaadata kalapilte, sukelduda interneti avarustesse ja suhelda kalastusportaalides nupuklubi.ee ja kalale.ee vastavasisulistes teemades.
Norras näeme rsk.
Sepaonu
P.S. Mulle ei meeldi, kui minu kirjutistest tehakse versioone ja kasutatakse sõna mõistlik, see pole mõistlik tegu.
